Pokuraamat

Trüki

Eestimaal leidub veel metsi, kuhu haruharva satub inimese jalg. Saehirmu tundmata elavad need metsad oma loomulikku elu: ülal õõtsuvad suurte põlispuude ladvad, all oksarägas lebavad mahalangenud tüved koos haraliste juurelehvikutega. Milline turvaline paradiis paljudele loomadele ja lindudele… ja kes teab, võib-olla veel kellelegi. Metsal on oma saladused.

Mõnes madalamas paigas asendub samblavaip mätastikuga, mille vahel siin-seal helkleb vesi. Kuidagi kummalistena mõjuvad need kõrged kulurohumättad, mille harjale igal kevadel ilmub uus roheline mütsike. Ons need üldse mättad? Kas ei piilunud just äsja rohukõrte varjust üks uudishimulik silm? Kas ei sirutunud teisalt väike käeke rohukuue hõlmu paotama? Ja kas ei paista sealt kaugemalt üks iseteadlikult püstjas ninaots? Kas ei kuuldu midagi kõnesarnastki, tasast nagu rohu sahin? Kes on need salapärased olendid? Ise nimetavad nad end pokudeks. Sümpaatsete, sõbralike ja rõõmsameelsete, kuid ujedapoolsete ja üpris inimpelglike pokudega õnnestus oma metsaretkedel lähemat tutvust sobitada kunstnik Edgar Valteril. Neil kohtumistel kuuldu ja nähtu põhjal valmis rohkete värviliste piltidega "Pokuraamat".

1995 Kultuurilehe ja Schwan Stabilo peapreemia
1994.a. lasteraamatute illustratsioonide eest
1995 Kultuurkapitali aastapreemia parima laste- ja noorsooraamatu eest
1996 Eesti laste Nukitsamehe peapreemia nii kunstnikuna kui kirjanikuna
1996 kanti Edgar Valter Pokuraamatu illustreerijana IBBY rahvusvahelisse aunimekirja
1996 "25 paremat raamatut" 5. koht 1996 Eesti Vabariigi kultuuri aastapreemia kunsti alal
1996 Albu valla kirjanduspreemia eripreemia